On kummaline, kui märkad, kuidas oled ajapikku hakanud iseennast pehmendama ja lahjendama.
Riietuma veidi tagasihoidlikumalt, et mitte olla “liiga silmatorkav”.
Vaikima koosolekul, kuigi Sul on midagi öelda – aga Sa ei taha, et keegi tunneks end ohustatuna.
Laskma võimalusest lahti, sest see võib tunduda kellelegi teisele ebamugav või ootamatu.
Naeratama, et pinge hajuks, kuigi hinges keerlevad hoopis teised emotsioonid. Virutaks pigem panniga või midagi.
Nähtamatu naise sündroom
Sa oled õppinud end vähendama. Mitte korraga, vaid pisikeste sammudega. Üks arvamus vaiksemaks, üks värv neutraalsemaks, üks ambitsioon tagasihoidlikumaks. Nagu tahaksid mahtuda igasse ruumi ilma kellegi ruumi võtmata.
Mitte keegi ei küsi Sinult seda otse. Aga Sina… juba tead. Oled harjunud mahutama ennast, et teistel oleks rohkem ruumi.
Ka see on muster ja ka see tuleb sügavalt.
Õppisime varakult, et harmoonia sõltub meist. Et tüdrukud on kenad ja kohanevad. Et arvestamine on viisakus, mitte piiride puudumine.
Kui kohanemisvõime muutub kadumiseks
Nii hakkamegi end natukese kaupa väiksemaks voltima.
Et mitte häirida.
Et mitte olla “liiga” – liiga emotsionaalne, liiga tark, liiga otsekohene, liiga nähtav, liiga aktiivne, liiga edukas.
Aga iga selline vähendamine teeb midagi ka meie sees. Psühholoogiliselt toimub midagi keerulist: me hakkame mõtlema, et meie väärtus sõltub sellest, kui mugavalt teised meie juuresolekul ennast tunnevad. Nii hakkame automaatselt oma intensiivsust, arvamusi, isegi rõõmu vähendama, et teised ei tunneks end ohustatult või ebamugavalt.
See on evolutsiooniline ellujäämisstrateegia, mis praeguses maailmas töötab meie vastu. Väiksemaks muutudes loodame vältida konflikti, tagasi lükkamist, kriitikat. Kuid mis hind sellel on?
Kadunud naise hind
Nähtamatuse hind on suurem, kui alguses paistab. See pole lihtsalt see, et Sind ei märgata. See on minapildi järkjärguline kadumine.
Kui harjud pidevalt oma arvamusi pehmendama, hakkad kahtlema, kas Sul üldse on midagi väärtuslikku öelda. Kui vaikselt noogutad läbi palgakõneluste, muutub raske uskuda, et Sa vääraksid rohkem. Kui riietud igaks juhuks neutraalselt, unustad, mis värv Sulle tegelikult meeldib.
Pärast mõnda aega ei küsi enam keegi: aga mida Sina arvad?
Pärast mõnda aega ei mäleta me isegi, mida me tegelikult tahame.
Ja kui keegi pakub võimalust – astuda suuremalt, küsida rohkem, näha kaugemale – siis ei julge me seda võtta. Sest oleme harjunud väiksemaga. Vaiksemaga.
Mitte seepärast, et meil poleks midagi öelda või anda.
Vaid seepärast, et oleme ise veendunud: vähem on turvalisem.
Vähem on sobivam.
Vähem… on harjumuspärane.
Aga kas see on see elu, mida me tahtsime?
Olla sobiv. Vaevumärgatav.
Olla nii väike, et keegi ei ehmu?
Või tahaksid endalt vaikselt küsida:
Kus ma ennast kõige rohkem kahandan?
Ja miks?
Mitte selleks, et ennast süüdistada.
Vaid selleks, et hakata uuesti end sirgu ajama. Mitte dramaatiliselt ega väliselt, vaid tasa. Seestpoolt.
Lubades endal olla täiel määral olemas.
Ka siis, kui see on uus.
Ka siis, kui keegi peab harjuma.
Tead…Sa ei ole liiga palju. Sa oled täpselt paras.
Ja Sind ei pea mahutama – Sind võib lihtsalt vastu võtta.
🔍 Peegelharjutus: Kus ma end kõige rohkem kahandan?
Võta hetk ja mõtle ausalt: millistes olukordades tunned, et pead end väiksemaks tegema? Kas see on töökohas, kus Su ideed saavad ruumi alles siis, kui keegi teine neid kordab? Kodus, kus Sinu vajadused jäävad kõigi teiste vajaduste varju? Sotsiaalses ringkonnas, kus Sa hoiad tagasi oma arvamusi, et mitte kedagi solvata?
Või hoopis riietumises – valides alati “ohutud” valikud, et mitte liiga palju tähelepanu saada? Või unistustes – rääkides oma eesmärkidest nii, et need kõlaksid vähem “pretensioonikatena”? Võta hetk. Võib-olla paber ja pastakas. Ja vaata ausalt järgmisi eluvaldkondi:
| Valdkond | Kas kahandan end? Kuidas? |
| Töö/eneseteostus | |
| Suhted (partner, sõbrad) | |
| Füüsiline välimus/kohalolu | |
| Emotsioonide väljendamine | |
| Arvamuste jagamine |
Kirjuta lühidalt, ilma hinnanguteta. See ei ole enesekriitika – see on kaardistus. Märkamine on esimene samm tagasi sirgumise suunas.
🌱 Kolm mikrosammu, kuidas ruumi tagasi võtta
- Üks tugev arvamus nädalas
Vali igal nädalal üks teema, mille kohta avaldad selge seisukoha. Alusta väikesest: “Ma arvan, et see restoran on üle hinnatud” või “Mulle ei meeldi see meetod, proovime teisiti.” Ära selgita liiga palju ega lisa “aga võib-olla ma eksin”. Jää oma arvamuse juurde.
- Värviline detail
Lisa igal teisel päeval oma välimuse või riietuse juurde midagi, mis on 100% Sinu maitse. Hele huulepulk, eredam sall, julged kõrvarõngad. Midagi, mis paneb Su sisemise kriitiku ütlema: “Kas see pole liiga palju?” Sellel hetkel tead, et liigud õiges suunas.
- Ruumi võtmine sõna otseses mõttes
Harjuta füüsilist ruumi võtmist. Istu toolil selg sirge, käed laual, mitte käed süles. Käi aeglasemalt, asetu järjekorras nii, et sul on piisavalt ruumi. Räägi pisut valjemal häälel. Su keha õpetab Su meelt, et Sul on õigus kohal olla.
Sa võid olla täies mahus
Sinu elu lugude, arvamuste, unistuste ja isegi veidrate huvide põhjal ei pea keegi teine end halvemini tundma. Kui nad tunnevad, siis see on nende töö ja teema, mitte Sinu.
Sa võid kanda riideid, mis Sulle meeldivad. Võid öelda, mis Sina mõtled. Võid taotleda palka, mida väärid. Võid rääkida oma unistustest nii, et need kõlavad suurelt – sest nad ongi suured.
Maailm ei vaja veel ühte nähtamatut naist. Maailm vajab Sind – täies mahus, kõigi Su värvide ja nüanssidega. Sinu energiat, Sinu ideid, Sinu naeru, Sinu jonnakust, Sinu võimekust.
Alusta täna. Vali üks väike koht, kus Sa oled harjunud end vähendama, ja võta seal natuke ruumi tagasi. Üks mikromillimeeter korraga.
Sinu tõeline mina on oodanud seda hetke juba kaua!
Küsi endalt hommikuti: Mille jaoks ma täna ruumi teen?
See võib olla mõte, tunne, liikumine, paus. See küsimus nihutab fookuse tagasi Sinule.
Sa ei pea end vähendama, et keegi teine tunneks end paremini.
Sa võid olla Sina ise – ja see on turvaline. Sul endal. Ja lõpuks ka teistel.