On hetki, kus elu jääb korraks vait. Mitte dramaatiliselt, vaid tasahilju – justkui keegi keeraks volüümi kindla käega maha. Väliselt on kõik paigas. Pere on loodud, lapsed on kasvanud ja kasvavad edasi. Tööd on tehtud, rollid täidetud. Elu on justkui joone peal.
Aga sees on midagi… mida on raske isegi sõnadesse panna.
Mõnikord tuleb see tundena, et ei jaksa enam kogu aeg anda. Mõnikord tühjusena – kuhu mina ise kadusin selle kõige keskel? Mõnikord tuleb see meenutusena – kes ma olin enne seda kõike?
Ja siis tuleb see küsimus. Õrn ja järsk korraga:
Aga kes olen mina, kui kõik teised on hoitud?
Vaikus, kuhu oled jõudnud
See hetk, kus märkad, et oled nagu pehme vaip, mille peale kõik on saanud astuda – ja Sa oled olnud seda rõõmuga. Aga nüüd tahaks vaadata, kas selles vaibas on veel mustreid, mida Sa ise ei ole veel märganud. Või kas üldse oledki seda kunagi ise enda silmadega vaadanud?
Need 10 või 15 või 20 aastat, mis on olnud pühendatud perele, tööle, kodu loomisele – need on olnud tähendusrikkad. Aga nende sisse on jäänud asju, mis jäid pooleli. Mõtteid, mis ootasid „paremat aega“. Igatsusi, mida ei olnud aega kuulata ja teostada.
Ja nüüd on see vaikus siin. Mitte tühjusena, vaid ruumina. Kutsena. Sõbralikuna. Justkui elu ise sosistaks:
„Kui Sa mind nüüd kuulad… siis ma räägin Sinuga Sinust.“
Kuhu jäid unistused?
Kui mõelda päris ausalt – millal Sa viimati midagi päriselt soovisid? Mitte teiste jaoks, mitte kellegi teise pärast, vaid iseenda sees? Vaikne unistus, mis ei mahtunud peregraafikusse. Julge mõte, mis sai lükatud riiulile sildiga „hiljem“. Midagi, mis korra sähvatas, aga kadus, sest oli vaja kedagi aidata, toita, toetada, ravida, kasvatada.
Need unistused ei kao päriselt. Nad lähevad peitu. Mõnikord pehmelt, mõnikord kivikõvaks tardunult. Aga nad on alles. Ootamas. Nagu päike pilve taga – mitte kadunud, vaid varjus.
Ja vahel piisabki vaid sellest, et peatud ja kuulatad: Mis mind kunagi kutsus? Mida ma igatsesin, enne kui hakkasin kõigile teistele olemas olema? Võib-olla see oli kirjutamine. Võib-olla tantsimine. Võib-olla lihtsalt aeg iseendaga, ilma ühegi rollita.
Need unistused ei ole lapsikud. Need ei ole aegunud. Nad on osa Sinust. Ja Sul on õigus neid uuesti leida. Või luua täiesti uusi.
Tee tagasi enda juurde
Enda juurde tagasi tulemine ei ole suur žest. See ei ole kolimine Balile ega elu pööramine pea peale – kuigi vahel võib seegi olla osa loost. Aga enamasti algab see palju vaiksemalt.
See algab kuulamisest. Mitte maailma, vaid iseenda hääle kuulamisest. Algab hetkest, kus Sa lõpetad küsimise, mida kõik teised vajavad, ja küsid vahelduseks: „Mida mina vajan?“
See võib olla hommikukohv üksi, ilma telefonita. Jalutuskäik, kuhu Sa ei võta kedagi kaasa. Riiulil seisva raamatu uuesti kätte võtmine. Või lihtsalt – istumine. Vaikuses. Ilma, et peaks midagi parandama, organiseerima, mõtlema, tõestama. Ainult olemasolemine.
Enda juurde tagasi tulemine on lubamine. Lubadus iseendale, et Su sisemaailm väärib sama palju tähelepanu kui kõik, mida Sa oled loonud väljapoole. See on õrn, aga visa tee. Nagu jalajälg metsarajal, mis algul tundub kadunud, aga mida rohkem Sa vaatad, seda selgemaks see muutub.
Sa ei ole üksi
Kui Sa oled endalt küsinud, „Kes olen mina, kui kõik teised on hoitud?“, siis tea – Sa ei ole selle küsimusega üksi. See on ärkamine, algus, mitte lõpp. See on uus teeots, mitte eksimine. Elu ei ole veel valmis. Sina ei ole veel valmis.
Selles vanuses on midagi imepärast. Sa ei pea enam kellelegi tõestama, et oskad, suudad, jaksad. Sa oled juba näidanud, et Su südames on tugevus. Nüüd on aeg kuulata, mida Su hing tahab.
Tee enda juurde ei ole ei sirge, lihtne ega lihtne. Aga see on päris. Ja see viib tagasi koju – mitte majja, vaid südamesse.
Ja kui Sa kõnnid sellel rajal, siis iga väiksemgi samm on tähenduslik. Sest Sa liigud mitte kellelegi teisele – vaid iseendale vastu.