Telefon heliseb. Kolleeg palub end asendada, “Jah, ma tean, et on lühike etteteatamine, aga…”
Sa piilud poole silmaga köögi poole, kraanikausis on ikka veel kuhi musti nõusid. Laps ripub Su jala küljes ja nuiab juba neljandat korda järjest röstsaia. Sõbranna saadab sõnumi: “Kas saaksid korraks rääkida?”
Kõlab tuttavalt?
Ja Sa reageerid. Sest oled harjunud olemas olema. Märkama, reageerima, tegutsema, aitama. “Päästma”.
Tere tulemast päästeinglite maailma!
Miks just meie, 45+ naised?
Päästeingli muster pole juhuslik. See on põlvkondade kaupa edasi antud käitumisjuhis, mis on eriti tugevalt juurdunud tänaste 40…45+ naiste seas. Me kasvasime üles ajal, mil naise roll oli selgelt määratletud: ole hooliv, toetav, kõigile kättesaadav. Meie emad ja vanaemad said tunnustust selle eest, et seadsid kõigi teiste vajadused enda omadest ettepoole.
Sotsiaalsed normid õpetasid meile, et “hea naine” on see, kes kunagi ei ütle “ei”. Kes on alati valmis ohverdama oma aega, energiat ja vahel ka tervist teiste heaolu nimel. Koolis kiideti meid, kui aitasime klassikaaslastel ülesandeid lahendada. Tööl märgati meid, kui võtsime endale lisatööd, et kolleeg saaks varem koju minna.
Aastate jooksul muutus see käitumine automaatseks, päästmisest sai uus identiteet. Me ei küsigi enam endalt: “Kas ma tahan aidata?” vaid: “Kuidas ma saan aidata?” Nii pea, kui keegi midagi soovib või vajab, me tormame. Isegi siis, kui sees on tühjus. Sest nii me oleme “head”. Nii me oleme armastavad. Nii me oleme… harjunud. Sellelt baasilt on väga raske öelda “ei”.
Kui õhin muutub koormavaks
Alguses tundub kõik hästi. Aitamine annab enesekindlust, tekitab tunde, et oled vajalik, väärtuslik, seotud. Dopamiin voolab, kui keegi ütleb: “Aitäh, ma tõesti ei tea, kuidas ma Sinu abita hakkama oleksin saanud.”
Kuid see, mis algab õhina ja heade kavatsustega, muutub vaikselt närvisüsteemi ülekoormuse allikaks. Pidev valmisolek, et teiste vajadused on Sinu omadest tähtsamad, paneb keha kroonilisse stressiseisundisse. Kortisoolitase püsib kõrgel, uni kannatab, energiatase langeb. Kehakaal suureneb. Rõõm asendub kurnatusega.
Meie ajud on evolutsiooniliselt programmeeritud märkama ohtu. Kui me pidevalt elame “punases tsoonis” – alati valmis hüppama, kui keegi abi vajab – ei saa me kunagi tõeliselt puhata. Parasümpaatiline närvisüsteem, mis vastutab taastumise eest, ei saa kunagi täielikult aktiveeruda.
Tulemus? Krooniline väsimus, ärrituvus, tunne, et Sa jooksed pidevalt kellegi teise järel, aga oma elu? See möödub kusagil taustal. Ühel hetkel pole enam midagi anda ja isegi väikseim palve võib tunduda üle jõu käiv. See on õhinast ülekulusse libisemine. Vaikselt, märkamata. Teised märkavad, oo jaa! Et me oleme närvilised, võime ootamatult teravalt vastata kohas, kus me seda kunagi teinud pole, muutume kriitiliseks jne. See tuttav küsimus: ”Mis sul ometi viga on?! Sa oled nii närviliseks muutunud…!”
Kaks mikroharjumust, mis toovad fookuse tagasi
Muutus ei pea siinkohal suurelt ja elumuutvalt algama. Võib. Aga ei pea. Mõnikord piisab tillukesest nihkest. Järgmisena kaks mõtet/harjutust, mis võiks selles kohas abiks olla.
10-minutiline “mina-aeg” päevas
Pane oma igasse päeva 10-minutiline ajaaken, mis kuulub ainult Sulle. Ja päriselt pane see kalendrisse (Outlook, Google, mis iganes Sulle sobib) kirja nagu kohtumine iseendaga, mitte “kui aega jääb”, vaid kirja, koos meeldetuletusega. Selle aja sees tee midagi, mis Sind päriselt rõõmustab või rahustab. Ilma ühegi ülesande või kohustuseta. See võib olla hommikune kohvijoomine enne, kui ülejäänud pere ärkab. Või 10 minutit pärast tööd autos istumist enne, kui sõitma hakkad. Lõunane jalutuskäik. Või õhtune vannisool ja mõnus vann.
Oluline on, et see aeg on täiesti vääramatult päris Sinu. Telefon vaiksele režiimile, uksed kinni. Õpi oma lähedastele ütlema: “Need 10 minutit on minu aeg. Ma olen peale seda teie jaoks taas olemas.”
“Ei, aitäh” fraasi harjutamine
Harjuta üks-kaks korda nädalas ütlema “ei” millegi suhtes, mida Sa tegelikult teha ei taha. Vaikselt, viisakalt, süüütundeta. Alusta väikestest asjadest. Kui keegi küsib: “Kas sa saaksid mulle kiiresti midagi printida?” Harjuta vastamist: “Ei, ma ei saa praegu.” Punkt. Mitte vabandusi, mitte selgitusi, mitte alternatiive. Harjuta end mõttega, et “Ei” on täislause.
Esimesed korrad on kõige raskemad. Sinus tõuseb süütunne, tahad öelda “Aga ma saaksin ju…” Hinga. Jää oma sõnade juurde. Mõtle, et iga “ei” millelegi, mis ei toeta Sind ja millega teised saavad ise ka hakkama, aga oma mugavusest tahavad delegeerida Sulle, on “jah” millelegi, mis hoiab Sind ja on Sulle tõeliselt tähtis.
Sa ei pea kedagi päästma, et olla väärtuslik
Sa ei pea kõiki teisi päästma, et olla hea. Sinu väärtus ei sõltu sellest, kui paljusid inimesi Sa igapäevaselt aitad.
Sa ei pea pidevalt reageerima, et olla vajalik. Sinu headus ei võrdu sellega, kui kiiresti Sa teiste vajadustele reageerid. Sa oled väärtuslik juba sellisena, nagu Sa oled – mitte selle tõttu, mida Sa teiste heaks teed.
Sa ei pea iseennast ära andma, et tunda, et kuulud kuhugi. Sinu kohalolu on väärtuslik ka siis, kui Sa lihtsalt oled. Ka siis, kui puhkad. Ka siis, kui ise midagi vajad. Ka siis, kui valid iseenda.
Päästeingli rollist loobumine ei tähenda, et Sa muutud külmaks või hoolimatuks. See tähendab, et õpid aitama targalt, mitte automaatselt. Et Sinu “jah” tuleb tõelisest soovist aidata, mitte kohustusest või hirmust kellelegi pettumust valmistada.
Sinu lapsed vajavad ema, kes oskab öelda “ei” ja seista enda eest. Sinu töökaaslased vajavad kolleegi, kes seab tervislikud piirid. Sinu sõbrad vajavad sõpra, kes on kohal seetõttu, et ta tahab olla, mitte seetõttu, et ta ei oska keelduda.
Alusta täna. Järgmine kord, kui telefon heliseb ja keegi vajab “kiiret abi”, võta hetk,hinga sügavalt. Küsi endalt: “Kas ma päriselt tahan sellele praegu ‘jah’ öelda?” Kui vastus on “ei”, siis ütle see ka välja. Sinu närvisüsteem tänab Sind.
Ja kui täna pole mitte keegi Sinult küsinud, kuidas Sul tegelikult läheb – ja Sa ise veel ei oska seda endalt küsida –, siis luba, ma küsin seda Sinu eest:
Tere, kuidas Sul täna päriselt läheb?